Pärast kevadvaheaega olin seisus, kus minu 60 puntist koosnev list oli peaaegu lõpetatud, ometi oli seal veel 5 punkti: käia ära Zeelandil, avastada Maastricht, osaleda YES seminaril, teha lahkumispidu ja mitte palju nuta. Oli jäänud ainult kaks linna, kus ma veel käinud polnud, ning loomulikult seadsin sammud sinna.
Esiteks Zeeland.
Ühel laupäeval saime Vittorio, Gerda, Jenni ja Vanessaga Utrechtis kokku, et kõik koos Zeelandile sõita. Algul tundus jube veider, see tundus teiste Hollandi linnade kõrval teistsugune. Polnud tihedat asustust, rongiga sõites oli palju künkaid ja põllumaad, polnudki nagu midagi erilist. Jõudsime Zeelandi ning algul olime päris eksinud, kuni leidsime kaardi, mis meid linna juhatas. Teepeal müüdi juba maasikaid, mis läksid kaubaks, sest "osta üks saad kolm". Seiklesime ja seiklesime kuni lõpuks me leidsime koha, mida soovisime - MERI.
Zeelandil ja veel on väga tähtis roll Hollandi ajaloos. Seda ajalugu viib edasi juba riigi nimi Nederland ehk neder - madal ja land - maa, madalmaa. Juba sajandeid tagasi rajasid hollandlased tammisid, et kaitsta maad üleujutuse eest. Mitmel korral on tulnud hollandlastel üle elada katastroofe, kui võimsad tormid purustasid tammid ja merevesi uputas suure osa riigist. Viimane suurim katastroof tabas Hollandit 1953. aastat tagasi, kui vee alla jäi 200 000 hektarit maad ja hukkus 1800 inimest. Pärast seda loodusõnnetust alustati projektiga Delta: seda peetakse ka üheks seitsmest nüüdisaegsest maailmaimest - mereäärsete luidete kõrgust tõsteti 5 meetri võrra. Zeeland on siis see koht, kus on võimalik neid meeletult suuri veelüüse ja tamme näha. Külastasime ka muuseumit, kus sai tutvuda 1953. aastal juhtunud katastroofiga ning näha katsetusi ja videosid, mis juhtuks täna kui lüüsid puruneks (pool Hollandit oleks vee all).
Tol päeval vaatasimegi ringi muuseumis, tegime rannas pikniku ja veetsime väga toredalt aega. Algselt igav tundunud Zeeland on kindlasti üks kõige huvitavamaid kohti Hollandis.
Maasticht.
Ühel laupäeval suundusime Jenni, Gerda, Kinga ja Maraga Maastrichti. Plaane meil otseselt seal polnud, oli ainult soov pitsat süüa ja mõnusalt aega veeta. Maasticht on üks variant, kus soovin alustada pärast gümnaasiumit õpinguid ehk kindlasti oli vaja ära näha ülikool. Maastricht on ja oli nii mõnus linn, nii ilus - puhas ja huvitav. Kogu päeva tegelesime seal ringikäimise ja pildistamisega, ilm oli mõnusalt soe, seltskond hea ja nalja sai palju - ideaalne.
Pärast tulid türukud Eindhovenisse, seal saime kokku Fabio ja Vittorioga. Õhtul Vapianos istudes sain veel Eestist väga huvitava kõne: "Tere, Maris! Sina oled Eesti Õpilasesinduste Liidu kultuurivaldkonna juht 2016/17. õppeaastal! PALJU ÕNNE!!"
Nimelt hakkasin ma enne koju tulekut karma, et kas mul siin ikka tegevust jätkub ning kandideerisin Õpilasliitu. Olin väga-väga õnnelik ja loomulikult vajas õhtu tähistamist. Mõtted olid ühel ajal nii rõõmsad, samas nii kurvad - teadsin juba siis, et veel ainult 2 nädalat Hollandis... APPI!
 | ||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar