Kuidas täna, pool aastat hiljem, sellele tagasi vaatan

Esiteks arvan, et minu vahetusaasta algas 2014. aasta talvel, kui võtsin nõuks kogu osalustasu ise kokku koguda. Olin 16- aastane, kui võtsin sihi, et leian ise vajalikud vahendid ja sõidan vahetusaastale. Tegin ära ja läksin! Kindlasti oli see väga suur eneseületus mulle endale.

Teine osa vahetusaastast oli kogu see aasta ise. Ma kohtasin meeletult palju ilusaid ja lahedaid inimesi. Ma reisisin üle Euroopa, mu maailmavaated muutusid, ja täna olen ma kindlasti palju iseseisvam. Vahetusaastalt sain ma toreda vahetusema, kellega on mul täna aktiivne kirjavahetus ja kellele kevadel küll lähen. Vahetusaasta tõi mulle juurde parima sõbranna Jenni ja väga hea sõbranna Gerda, kes minu sünnipäeval mulle üllatuse tegid ja Eestisse lausa kohale tulid. Lisaks Hollandis saadud sõpradele kohtusin ka paljude inimestega YFU Eestis. Näiteks on mul Pärnus üks parimad sõpru Kristi, kellega ma ööde viisi üleval istusime ja skaipisime, sest Tšiili ja Hollandi ajavahe on meeletu. Siis on mul Taani tüdruk Kadri, Hollandis käinud Meeli ja Krista, Norras käinud Maris ja veel 30 uut sõpra Eestis. Täna ma oskan vaadata asju ja probleeme kaugemalt ning julgen riskida.

Kolmas osa on see kõik mis kõnetab mind täna pärast vahetusaastat. Ma oskan suhelda hollandi keeles. Otsustasin vahetada kooli, mis oli väga õige otsus. Ma olen palju avatum, täiskasvanulikum ja tean täna rohkem mida, kuidas ja milleks ma tahan ning kuidas jõuda tulemuseni. Läbi mitme organisatsiooni on mul sõbrad üle Eesti ja tänu YFUle üle kogu maailma.
____________

Exchange is change.

Rapid, brutal, beautiful, hurtful, colourful, amazing, unexpected, overwhelming and most of all constant change. Change in lifestyle, country, language, friends, parents, houses, school, simply everything.
Exchange is realizing that everything they told you beforehand is wrong, but also right in a way.
Exchange is going from thinking you know who you are, to having no idea who you are anymore to being someone new. But not entirely new. You are still the person you were before but you jumped into that ice cold lake. You know how it feels like to be on your own. Away from home, with no one you really know. And you find out that you can actually do it.

Exchange is learning to trust.

Trust people, who, at first, are only names on a piece of paper, trust that they want the best for you, that they care. Trust, that you have the strength to endure a year on your own, endure a year of being apart from everything that mattered to you before. Trust that you will have friends. Trust that everything’s going to be alright. And it is seeing this trust being justified.

Exchange is thinking.

All the time. About everything. Thinking about those strange costumes, the strange food, the strange language. About why you’re here and not back home. About how it’s going to be like once you come back home. How that girl/boy is going to react when you see her again. About who’s hanging out where this weekend. At first who’s inviting you at all. And in the end where you’re supposed to go, when you’re invited to ten different things. About how everybody at home is doing. About how stupid this whole time-zone thing is. Not only because of home, but also because the tv ads for shows keep confusing you.
Thinking about what’s right and what’s wrong. About how stupid or rude you just were to someone without meaning to be. About the point of all this. About the sense of life. About who you want to be, what you want to do. And about when that English essay is due, even though you’re marks don’t count. About whether you should go home after school, or hang out at someone’s place until midnight. Someone you didn’t even know a few months ago. And about what the hell that guy just said.

Exchange is people.

Those incredibly strange people, who look at you like you’re an alien. Those people who are too afraid to talk to you. And those people who actually talk to you. Those people who know your name, even though you have never met them. Those people, who tell you who to stay away from. Those people who talk about you behind your back, those people who make fun of your country. All those people, who aren’t worth your giving a damn. Those people you ignore.
And those people who invite you to their homes. Who keep you sane. Who become your friends.

Exchange is music.

New music, weird music, cool music, music you will remember all your life as the soundtrack of your exchange. Music that will make you cry because all those lyrics express exactly how you feel, so far away. Music that will make you feel like you could take on the whole world. And it is music you make. With the most amazing musicians you’ve ever met. And it is site reading a thousand pages just to be part of the school band.

Exchange is uncomfortable.

It’s feeling out of place, like a fifth wheel. It’s talking to people you don’t like. It’s trying to be nice all the time. It’s bugs.. and bears. It’s cold, freezing cold. It’s homesickness, it’s awkward silence and its feeling guilty because you didn’t talk to someone at home. Or feeling guilty because you missed something because you were talking on Skype.

Exchange is great.

It’s feeling the connection between you and your host parents grow. It’s hearing your little host brother asking where his big brother is. It’s knowing in which cupboard the peanut butter is. It’s meeting people from all over the world. It’s having a place to stay in almost every country of the world. It’s getting 5 new families. One of them being a huge group of the most awesome teenagers in the world.
It’s cooking food from your home country and not messing up. It’s seeing beautiful landscapes that you never knew existed.

Exchange is exchange students.

The most amazing people in the whole wide world. Those people from everywhere who know exactly how you feel and those people who become your absolute best friends even though you only see most of them 3 or 4 times during your year. The people, who take almost an hour to say their final goodbyes to each other. Those people with the jackets full of pins. All over the world.

Exchange is falling in love. With this amazing, wild, beautiful country. And with your home country.
Exchange is frustrating. Things you can’t do, things you don’t understand. Things you say, that mean the exact opposite of what you meant to say. Or even worse…
Exchange is understanding.
Exchange is unbelievable.
Exchange is not a year in your life. It’s a life in one year.
Exchange is nothing like you expected it to be, and everything you wanted it to be.
Exchange is the best year of your life so far. Without a doubt. And it’s also the worst. Without a doubt.
Exchange is something you will never forget, something that will always be a part of you. It is something no one back at home will ever truly understand.
Exchange is growing up, realizing that everybody is the same, no matter where they’re from. That there are great people and douche bags everywhere. And that it only depends on you how good or bad your day is going to be. Or the whole year.
And it is realizing that you can be on your own, that you are an independent person. Finally. And it’s trying to explain that to your parents.
Exchange is dancing in the rain for no reason, crying without a reason, laughing at the same time. It’s a turmoil of every emotion possible.
Exchange is everything. And exchange is something you can’t understand unless you’ve been through it

YES seminar

Mis on Yes?
YES on siis vahetusaastalõpu seminar kõigile, kes läksid vahetusaastale Euroopast Euroopasse. Seminar on 4 päeva pikk ja toimub Saksamaal. YES toimus Werbellinsee puhkelaagris ja see on kõige ilusam laagripaik, kus olen kunagi käinud. 

Mis seal siis toimus?
Kohale jõudes anti meile ümbrik igasuguse huvitava kraamiga.  Sealt leidsime ka nimesildi, mis oli põhiliselt meie key to everything, selleta ei saanud me süüa ega oma toavõtit ega midagi.

Enne YESile minekut pidime me nelja põhiteema vahel omale meelepäraseima valima, valikus oli avalik kõnepidamine, tuleviku tehnoloogia ja ideede elluviimine jm. Minu valikuks langes muidugi avalik kõnepidamine. Minu arust olid need töötoad (mida nende päevade jooksul oli kokku umbes 10 tundi) päris tore osa. Me harjutasime erinevaid kõnesid ning asi lõppes sellega, et esinesime mõne teise grupi ees ka. Ja muidugi oli see tore selle poolest, et sai kõiksugu uute inimestega oma grupist tuttavaks. 

Lisaks sellele olid meil ka kodugrupi kohtumised, mis olid ülivinged ja seal me istusime koos teiste eestlastega ning meie juhiks oli üks endine võpidest ja koos saime kõiki oma hirme ja muresid arutada. 

Teised eestlased olid terve selle laagri jooksul ausalt parimad sõbrad. Kuna me kõik saabusime eri aegadel, siis nii armas oli oodata ja vaadata, et kas järgmises saabuvas bussis istub ka mõni eestlane, ja kui nad olidki seal siis tervitati neid soojade kallidega ja üheskoos aitasime neil oma rasket pagasit maja poole tassida. Terve laagri vältel hängisimegi kõige rohkem oma kodumaa kaalastega, käisime ujumas ja viskasime seda eesti nalja ja naersime omale kõhulihased.

Vaba aega oli meil ausalt öeldes üpris vähe, aga kui seda meil oli, siis oli meil valida mitmete erinevate tegevuste vahel. Päris tihti käisime kohalikus järves ujumas, natuke sai ka õpitud žongleerimist, vahepeal päevitasime võrkpalliplatsi kõrval õhkmadratsil ja vahepeal saime ikka uusi sõpru ka.

Söök oli imeline, soe toit pärast aastat võileibu!!!

See viimane õhtu/öö oli muidugi kõige karmim, sest kõik uued ja vanad sõbrad hakkasid järjest bussidega kodu poole liikuma ja enamus busse väljuski öösel, nii 2-3-4 ajal, meie eestlaste buss väljus aga alles kell 9 hommikul. Aga sellegipoolest ei saanud ma see viimane öö sõbakesti silmale, sest kõigiga tuli ju hüvasti jätta ning YES pidu käis viimasel õhtul samuti pikemalt. Nii ma siis käisingi terve see õhtu peo ja bussipeatuse vahet, ütlesin järjest hüvasti oma sõpradega, kellega koos olen läbi käinud selle vahetusõpilase tee terve aasta vältel, aga ka inimestega, kellega sain sõbraks alles YES laagris, kui viimane oli ka ära saadetud, oli aeg minna tuppa oma kohvreid pakkima ning märkamatult oligi käes aeg, kui pidime ise bussi peale istuma ja Saksamaalt lahkuma. (Jenni lahkus esimesena, kell 3. Ma hakkasin kell 1 suure häälega nutma ja ei saanud seda kella 4-ks veel maha suruda, ma olin lihtsalt nii kurb. Paljud kõndisid mööda ja olid väga imestunud, et Neeno nutab, aga kindlasti oli see mu vahetusaasta kõige raskem hüvastijätt ja ma ei tahaks sellist asja enam kunagi läbi teha.)

Ehk siis kui YES ühe sõnaga kokku võtta, siis see sõna oleks vist supercalifragilisticexpialidocious. Ausalt öeldes need viimased päevad Hollandis enne YESi ma ikka mõtlesin, ja nagu üldse polnud tahtmist ja viitsimist sinna minna, et nagu ma olen Eesti jõudmisele juba nii lähedale, aga samas pean ma ikka mingid 5 päeva kusagil Saksamaal mingis laagris veetma ja mulle tundus see siis nii mõttetu. Aga nüüd mõeldes oli YES ikka väga suurepärane viis kuidas oma vahetusaasta lõpuni viia ja ma täitsa saan aru sellest hype'st, mida kõik levitavad YESi kohta, sest see tõesti on üks megasuperhüperlahe üritus. 10/10 would do it again. 

See bussisõit oli muidugi ka omaette kogemus, 32 tundi veeta koos hullumeelsete eestlastega ühes kitsas bussis, kus õhku eriti ei ole, aga süüa selle eest on kuhjaga. Vahepeal tegime muidugi vahepeatusi ja söögipause ning muidugi oli the amazing YFU Eesti hoolitsenud ka selle eest, et meil seal bussis mitte mingil juhul igav ei hakkaks. Eks siis mängisime YES buss bingot ja terve tee kuulasime eestikeelseid laule (nii mõnigi tõi enamustel pisaradki silma, näiteks Jaan Tätte "Oja laul" - oi kuidas kõik vahetusõpilased tol hetkel selle veega seal laulus samastusid, isegi meie vabatahtlikel tulid meie pärast pisarad silma). Viimane vahepeatus oli meil natuke enne Eesti-Läti piiri, et teha üks kiire ujumispaus. Meie suureks üllatuseks oli see, kui astusime bussist välja ning meid võtsid vastu kaks eelmise aasta võpi, algul mõtlesime, et tulid siis niisama äkki vastu meile, aga kui me edasi rannapoole liikusime, nägime, et seal oli suur laud mis oli kaetud otsast lõpuni parima Eesti toidukraamiga, nagu näiteks Merevaik, must leib, kartulisalat, kohukesed, kõiksugu koogid ja tordid jne. No see oli üks super üllatus. 

Pärast väikest söömis- ja ujumispausi ning kiiret autasustamist asusime jälle teele ja see hetk kui me bussiga üle Eesti piiri veeresime lasti kõlaritest laulu nimega "Poeg on tulnud koju" ja siis oligi official - me oleme tagasi Eestis. Piiri peale tegime veel vetsupeatuse ka ning paljud jooksid õue maapinda musitama ja kodumaa mullas püherdama. Esimene emotsionaalne homecoming oli meil Pärnus, kus me oma Lõuna-Eesti YFU-kad maha jätsime ja sealt edasi sõitsime juba Tallinna poole. Tallinnasse jõudes vaatas mulle bussiaknast vastu suur plakat Liisi ja Birgiti vahel, see on siiani nii armas ja naljakas. Õhtu veetsin Tallinnas, tegime palju nalja, palju oli rääkida ja tegelikult oli mõnus tagasi olla. Alles järgmisel päeval sain kokku perega, toimus "Tere tulemast koju, Maris" pidu, vastuvõtt oli meeletult armas.

Ja nii mu vahetusaasta läbi saigi. 

Viimane nädal Hollandis

Ongi käes aeg, kui tuleb rääkida minu VIIMASEST nädalast Hollandist!
Alustan sellest, et terve nädal käis üks suur pakkimise trall - mis tuleb kaasa, mis jääb maha, palju vaakumkotte on vaja, kas osta juurde üks kohver? Lõpuks, pärast neljandat korda kohvri kokku pakkimist, lahenes asi nõnda, et otsustasin jätta kõik vana ja ebavajaliku maha ja mahutada oma elu vaid ühte kohvrisse. Tegin südame külmaks ja jätsin 2/3 oma riietest lihtsalt maha.

Viimasel nädalal tuli jätta ka kooli ja klassiga hüvasti. Kolmapäeval viisin ära õpikud ning kinkisin Eesti komme õpetajatele ning tänasin neid mõistva suhtumise ja õpetamise eest. Neljapäeval oli klassiga lahkumispidu, mis sai toimuma mentori maamajas. Läksime juba keskpäeval sinna, siis grillisime, jutustasime ja jätsime hüvasti. Natuke oli kurb, kuid oma klassiga ma lõpuni välja nii lähedaseks ei saanud, nad olid toredad inimesed ja mul oli nendega meeldiv, kuid pisaraid see hüvastijätt minule ei toonud. Klass tegi mulle ka lõpukingi, nad kinkisid mulle kooli lipu ja Londonis tehtud grupipildi, mentor ja klassikaaslased nutsid neid üle andes - väga armas.
Kui see hüvastijätt läbi sai, sõitsin rattaga koju ja mind valdas tohutu kergendus, et üks hüvastijätt on seljatatud, ja lõpuks algab ka minul suvi!!!

Koju minnes oli laual kiri ja minu elamisloa dokumendid. Karin oli sel päeval teatris ning pidin ennast ise välja kirjutama, võtsingi asjad ja sõitsin linna. Väljakirjutamine võttis aega kõigest 15 minutit ja juba oligi registreeritud see, et juulist ma enam Hollandis ei ela. Mäletan, et tulin linnavalitusest välja, vaatasin oma kollast ratast ja pisarad hakkasid voolama. Koju minna polnud mingit tuju, sõitsin linnaturule ja ostsin endale kilo mureleid, seejärel suundusin oma lemmikpaika. Vaatasin inimesi ja sõin kurvalt oma mureleid, tunne oli nii tühi ja meeleolu kurb. Tol päeval jõudsin koju alles hilisõhtul, sest vahepeal käsin veel Martijniga pitsat söömas.

Reede hommikul sõitsin viimast korda Amsterdami. Sain seal kokku Luisiga, kes oli Mehhiko vahetusõpilane. Koos suundusime Anne Franki majja, maja kuhu ma terve vahetusaasta minna tahtsin ja mida ma soovitan igale inimesele, kellele vähegi ajalugu meeldib. Algselt seisime me muuseumi järjekorras 3 tundi, kuid siiski see oli 100% väärt ootamist. Anne Franki majamuuseum on kõige köitvam muuseum tänaseni, kus olen viibinud. Me kõndsime seal Luisiga 1,5h haudvaikuses ringi ning olime mõlemad välja tulles väga ühel meelel, et see oli väga väärt külastamist. Seejärel tegime veel viimase tiiru punastel laternatel ning sõime Mehhiko moodi väga vürtsikat toitu. Õhtul suundusime Zwollesse. Nimelt oli meil reede õhtul suur lahkumispidu koos vahetusõpilastega ühe vabatahtliku kodus. See oli tõesti väga-väga meeldejääv pidu, nii palju nalja ja melu, et pidu lõppes alles hommikutundidel.

Hommikul kell 8.00 sõitsin rongiga koju, suunal Zwolle-Eindhoven. Sel päeval oli kodus minu lahkumispidu. Kuna ma lahkusin sellisel kaunil päeval, mil minu hostvanavanaema sai 100-aastaseks, oli Karinil kohe terve restoran kinni pandud. Ma loodan, et ühtegi nii pikka restoranis söömist mul enam ette ei tule, nimelt võttis see kogu rituaal aega 12 tundi!!! Kuna minu hostema oli vanem, siis loomulikult mind kogu vahetusaasta vältel ümbritsesid pigem vanemad inimesed, kuid samas oli see hariv ja huvitav kogemus. Suguvõsa koosnes mul pigem 50-70-aastastest inimestest. Kuid see oligi minu vahetusperekond, täpselt nii veider ja tore nagu ta seda aasta vältel oli. Õhtu tipphetk oli see, kui Karin andis mulle üle kingituse - raamatu minu vahetusaastast. Ta rääkis sinna juurde nii ilusa jutu ja ma lihtsalt hakkasin jälle vesistama. Muide, ma pole seda raamatut tänaseni veel lugeda julgenud.

Õhtul kui koju tulime olin ma tõesti surmväsinud. Läksin oma tuppa, mis oli täiesti tühi ja lage, nurgas oli ainult üks suur kohver ja mõned kompsud. Heitsin tol õhtul magama mõtteid täis peaga, mis oli täis nii kurbust kui ootusärevust. Selge oli vaid see, et täna on minu viimane öö selles voodis vahetusõpilasena.

Oli pühapäeva hommik ja suur päev oli käes. Hommikul tõi Karin mulle toidu voodisse, me mõlemad olime tol päeval väga omas mõtteis ja kohati tujutud. Tegin ära kõik viimased asjad - käisin viimast korda seal kodus pesemas, pesin viimast korda seal hambaid jms. Iga teoga käis kaasas mõte: "See on ju viimane kord!"
Umbes kell neli õhtul hakkasime sõitma Amersfoorti, kust väljus YFU buss, mis pidi mind viima YES seminarile ning seejärel KOJU! Teel Amersfoorti ei rääkinud me mitte sõnagi, autos oli väga kohutav ja pingeline vaikus, mina nutsin ja vaatasin kogu aja lihtsalt aknast välja. Amersfoortis tõstsime mu asjad autost välja ja ma läksin teiste vahetusõpilaste juurde ning Karin teiste hostvanemate juurde. Kuna YES seminar on ainult õpilastele, kes tulevad Euroopast ja lähevad Euroopasse, siis paljud sõbrad pidid meist veel maha jääma. Nii paljud olid tulnud meile "tsau" ütlema, ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja kallistasin inimesi, see oli nii kurb. Meie vahetusõpilaste grupp, mis koosnes Vittoriost, Jennist, Gerdast, minust, Meelist ja Taavist oli viimast korda täies koosseisus koos tol õhtul. Me kallistasime kõik koos ning siis luges Vittorio ette kirja, kus olid välja toodud kõige meeldejäävamad ja naljakamad mälestused, seisime seal ja lihtsalt kallistasime. JA SIIS TULI BUSS - mul pole mitte kunagi nii suurt segadust olnud, ma lihtsalt ei teadnud mida ma pean tegema - ühel pool Karin, Holland ja sõbrad, teisel pool YES ja siis veel EESTI. Ma jooksin seal alal ringi nagu peata kana, kallistasin kõiki ja ei saanud mitte midagi aru, täielik šokk. Siis viisin asjad bussi, võtsin Jennile ja endale koha ning läksin välja tagasi. Tahtsin Karinile öelda kui väga ma hindan, et ... (olin teksti oma peas täiesti välja mõelnud, aga läbi suure nutu ei suutnud ma mitte midagi välja öelda). Ta rahustas mind seal ja ütles, et olemas on Skype ja ta tuleb Eestisse ja mina Hollandisse ja maailm on lahti ja kui ma olen valmis, siis kirjutaks talle, et ma ei pea praegu ütlema. See oli kergendav, sest juba 5 minuti pärast pidi buss liikuma hakkama. Ma muudkui kallistasin teda ja siis jälle kedagi teist ja jälle teda ja siis mõtlesin, et lähen ära bussi, ma olin nii läbi. Istusin bussis ja vaatasin kuidas Vittorio üksi nutab ja ma lihtsalt ei saanud, buss veel seisis, ma jooksin välja ja ütlesin talle mõned asjad, siis jooksin veel Karini juurde kallistasin teda viimast korda ja jooksin tagasi bussi. Sel hetkel kui bussi rattad liikusid läbis bussi nagu üks suur nutupilv, selline hästi kõva nutmine, kõik olid endast nii väljas. Esimesed 100 km me Jenniga lihtsalt nutsime ja kallistasime ning üritasime üksteist lohutada, et meil on veel YES ja meie jääme alati kokku. Algas teekond YES seminarile Berliini.

London

See oli 10. juuni öö, kell oli 2, ja meie hakkasime liikuma Hollandist Inglismaa poole, taaskord oli ees pikk bussireis. Olin eelnevalt 2 päeva Jenni ja Gerda juures Põhja-Hollandis olnud ning maganud polnud ma just väga palju. Teekond oli siis Holland-Belgia-Prantsusmaa-Inglismaa.
Londonisse jõudsime kell 10 hommikul. Siis jagati klass nelja gruppi ning suunduti linnatuurile. Nähtud sai: Briti Muuseum, Rahvusgalerii, Saint-Pauli katedraal, Tower, Londoni parlamendihoone, Big Ben, Buckinghami palee ja Kew' botaanikaaed.
Pärast linnatuuri suundusime kesklinna ning edasi oli vaba aeg. Külastasime Hiinalinna, käisime poodides ja söömas ning sõitsime double-decker'iga. Pärast vaba aega kogunesime ja suundusime kõik koos teatrisse.
Läksime vaatama muusikali "The Lion King". Muusikal oli lihtsalt VÕIMAS. Saal oli väga suur ja rahvast täis. Show ise oli ülihea, kostüümid olid suurepärased, lavakujundus oli super ja kindlasti oli see üks parimaid muusikale mida kunagi näinud olen.
Kui teater läbi, suundusime koju, ikka vana hea tee, nüüd siis Inglismaa-Prantsusmaa-Belgia-Holland. Koju jõudsin järgmisel hommikul kell 10. Võib väita, et see oli üks väga lahe ettevõtmine ning selline lõpureis jääb pikaks ajaks meelde.

Karini sünnipäev ja YFU lõpuseminar.

Karini sünnipäev

Selleks päevaks olin ma hästi valmis. Kuna minu naabrimees töötas kuskil õhupallipoes, siis hommikul kell 6 aitas ta mul üles seada väga uhked kaunistused (pildil). Kui kaunistused üleval, suundusin tagasi magama. Ärkasin alles keskpäeval ning siis kobistasin lillede, kingi ja laulu saatel alla. Karinil olid juba mõned sõbrad külas ning ta oli väga õnnelik. Varsti tulid meile külla hostõde ja vend ning nende perekonnad. Koos suundusime Den Boschi.
See on Hollandi kuulsa kunstniku Jheronimus van Aken'i (Bosch'i) kodulinna Hertogenbos ehk Den Boschis. See oli minu provinsti - Noord Brabanti keskuslinn. Kuigi Eindhoven on sellest linnast palju suurem, on Den Boschis suurem rongijaam, ning seepärast on ka ta märgitud provintsi keskusena. 

Suundusime Põhja-Brabanti muuseumisse, kus Bosch'i näitus aset leidis. See mees on/oli geenius. Näitusel pilte teha ei tohtinud, seega kui sa tema töödega tuttav ei ole siis saab Googelda Jheronimus Bosch ja imetle natukene. Muuseumis veetsime tubli 4 tundi.  Sealt edasi läksime Den Bosch'i linnaaluste veeteedel toimuvale paadisõidule. Õhtu lõpetas muidugi õhtusöök, mis kestis keskmisest kauem - 8 tundi. Oligi Karini sünnipäev läbi, tore päev koos perega.

YFU lõpuseminar või hoopis üks suur pisar?

Nagu teada, siis vahetusaasta lõpus toimub aastalõpuseminar ehk Re-Entry, kus räägitakse sellest, kuidas hakkab välja nägema meie kõigi eluke, kui oma elu juurde enda riigis naaseme. Räägiti muidugi tüüpilisi asju nagu su pere ja sõbrad ei pruugi sind mõista, arvatavasti jäävad need sõbrad, kes ka vahetusaasta jooksul tagaplaanil olid, ka me oma endi riikides samuti tagaplaanile. Kõigil on ka koju minnes kultuurišokk jne. 

Esimese õhtu avapauguks mängisime võrkpalli, täpselt nii nagu tegime seda ka esimeses laagris, hiljem liitusid meiega ka kaks saksa jalgpallilaagri kutti. Hiljem liitusime Kristaga sakslastega, et kaarte mängida. Õppisin kaarditrikke ning siis liitusin teiste YFUkatega, et laagri territooriumit avastada. 

Teise päeva kirjeldusena tulevad meelde ainult pisarad. Selle päeva õhtul nutsid kolm eestlast selle üle, et vahetusaasta saab läbi, kõik sai alguse selles, kui üritasin sõbranna lipule kirjutada kui kallis ta mulle on ning sain nimega ühelepoole ja pärast seda hakkasin lahinal nutma. Lisaks pisaratele oli tegelikult ka rõõmu. Käisime laagri rannas paate ehitamas palkidest ning tünnidest ning seejärel korraldasime nende peal ka võistluse. Pärast võistluse väärikalt sohi tegemisega teisele kohale tulles jooksime kamba inimestega ka vette, et lõpuks ujuma saada. Minu jaoks oli sel hetkel suvi tõesti alanud. 

Ka kolmas päev möödus pisarate saatel, kuna pidime ilmselt lõplikult hüvasti jätma USAkate, aasialaste ning ladina/lõuna-ameeriklastega, mis oli üsnagi kurb, kuid jätan endale alles päris suure lootusekillu, et kunagi näen veel neid kõiki. Samuti ei tule ka osad eurooplastest YES'ile ehk ka nendega tuli hüvasti jätta. Pärast jäin Gerda ja mehhiko inimestega kauemaks Zwollesse, ning õhtul võtsin ette veel reisi koju. 
Kokkuvõttes võin öelda, et see nädalavahetus oli väga emotsionaalne. Mäletan, et peale esimest laagrit kui Karin mulle järgi tuli olin ma nii väsinud, kogu sellest trallist-melust-inimestest jms. Mõtlesin pool teed koju sellele, kui väga ma tegelikult oma lärmaka YFU rahvaga aastaga ära harjusin ja palju nendega koos korda saatsin.

_________________________________________________________________________________