Alustan sellest, et terve nädal käis üks suur pakkimise trall - mis tuleb kaasa, mis jääb maha, palju vaakumkotte on vaja, kas osta juurde üks kohver? Lõpuks, pärast neljandat korda kohvri kokku pakkimist, lahenes asi nõnda, et otsustasin jätta kõik vana ja ebavajaliku maha ja mahutada oma elu vaid ühte kohvrisse. Tegin südame külmaks ja jätsin 2/3 oma riietest lihtsalt maha.
Viimasel nädalal tuli jätta ka kooli ja klassiga hüvasti. Kolmapäeval viisin ära õpikud ning kinkisin Eesti komme õpetajatele ning tänasin neid mõistva suhtumise ja õpetamise eest. Neljapäeval oli klassiga lahkumispidu, mis sai toimuma mentori maamajas. Läksime juba keskpäeval sinna, siis grillisime, jutustasime ja jätsime hüvasti. Natuke oli kurb, kuid oma klassiga ma lõpuni välja nii lähedaseks ei saanud, nad olid toredad inimesed ja mul oli nendega meeldiv, kuid pisaraid see hüvastijätt minule ei toonud. Klass tegi mulle ka lõpukingi, nad kinkisid mulle kooli lipu ja Londonis tehtud grupipildi, mentor ja klassikaaslased nutsid neid üle andes - väga armas.
Kui see hüvastijätt läbi sai, sõitsin rattaga koju ja mind valdas tohutu kergendus, et üks hüvastijätt on seljatatud, ja lõpuks algab ka minul suvi!!!
Koju minnes oli laual kiri ja minu elamisloa dokumendid. Karin oli sel päeval teatris ning pidin ennast ise välja kirjutama, võtsingi asjad ja sõitsin linna. Väljakirjutamine võttis aega kõigest 15 minutit ja juba oligi registreeritud see, et juulist ma enam Hollandis ei ela. Mäletan, et tulin linnavalitusest välja, vaatasin oma kollast ratast ja pisarad hakkasid voolama. Koju minna polnud mingit tuju, sõitsin linnaturule ja ostsin endale kilo mureleid, seejärel suundusin oma lemmikpaika. Vaatasin inimesi ja sõin kurvalt oma mureleid, tunne oli nii tühi ja meeleolu kurb. Tol päeval jõudsin koju alles hilisõhtul, sest vahepeal käsin veel Martijniga pitsat söömas.
Reede hommikul sõitsin viimast korda Amsterdami. Sain seal kokku Luisiga, kes oli Mehhiko vahetusõpilane. Koos suundusime Anne Franki majja, maja kuhu ma terve vahetusaasta minna tahtsin ja mida ma soovitan igale inimesele, kellele vähegi ajalugu meeldib. Algselt seisime me muuseumi järjekorras 3 tundi, kuid siiski see oli 100% väärt ootamist. Anne Franki majamuuseum on kõige köitvam muuseum tänaseni, kus olen viibinud. Me kõndsime seal Luisiga 1,5h haudvaikuses ringi ning olime mõlemad välja tulles väga ühel meelel, et see oli väga väärt külastamist. Seejärel tegime veel viimase tiiru punastel laternatel ning sõime Mehhiko moodi väga vürtsikat toitu. Õhtul suundusime Zwollesse. Nimelt oli meil reede õhtul suur lahkumispidu koos vahetusõpilastega ühe vabatahtliku kodus. See oli tõesti väga-väga meeldejääv pidu, nii palju nalja ja melu, et pidu lõppes alles hommikutundidel.
Hommikul kell 8.00 sõitsin rongiga koju, suunal Zwolle-Eindhoven. Sel päeval oli kodus minu lahkumispidu. Kuna ma lahkusin sellisel kaunil päeval, mil minu hostvanavanaema sai 100-aastaseks, oli Karinil kohe terve restoran kinni pandud. Ma loodan, et ühtegi nii pikka restoranis söömist mul enam ette ei tule, nimelt võttis see kogu rituaal aega 12 tundi!!! Kuna minu hostema oli vanem, siis loomulikult mind kogu vahetusaasta vältel ümbritsesid pigem vanemad inimesed, kuid samas oli see hariv ja huvitav kogemus. Suguvõsa koosnes mul pigem 50-70-aastastest inimestest. Kuid see oligi minu vahetusperekond, täpselt nii veider ja tore nagu ta seda aasta vältel oli. Õhtu tipphetk oli see, kui Karin andis mulle üle kingituse - raamatu minu vahetusaastast. Ta rääkis sinna juurde nii ilusa jutu ja ma lihtsalt hakkasin jälle vesistama. Muide, ma pole seda raamatut tänaseni veel lugeda julgenud.
Õhtul kui koju tulime olin ma tõesti surmväsinud. Läksin oma tuppa, mis oli täiesti tühi ja lage, nurgas oli ainult üks suur kohver ja mõned kompsud. Heitsin tol õhtul magama mõtteid täis peaga, mis oli täis nii kurbust kui ootusärevust. Selge oli vaid see, et täna on minu viimane öö selles voodis vahetusõpilasena.
Oli pühapäeva hommik ja suur päev oli käes. Hommikul tõi Karin mulle toidu voodisse, me mõlemad olime tol päeval väga omas mõtteis ja kohati tujutud. Tegin ära kõik viimased asjad - käisin viimast korda seal kodus pesemas, pesin viimast korda seal hambaid jms. Iga teoga käis kaasas mõte: "See on ju viimane kord!"
Umbes kell neli õhtul hakkasime sõitma Amersfoorti, kust väljus YFU buss, mis pidi mind viima YES seminarile ning seejärel KOJU! Teel Amersfoorti ei rääkinud me mitte sõnagi, autos oli väga kohutav ja pingeline vaikus, mina nutsin ja vaatasin kogu aja lihtsalt aknast välja. Amersfoortis tõstsime mu asjad autost välja ja ma läksin teiste vahetusõpilaste juurde ning Karin teiste hostvanemate juurde. Kuna YES seminar on ainult õpilastele, kes tulevad Euroopast ja lähevad Euroopasse, siis paljud sõbrad pidid meist veel maha jääma. Nii paljud olid tulnud meile "tsau" ütlema, ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja kallistasin inimesi, see oli nii kurb. Meie vahetusõpilaste grupp, mis koosnes Vittoriost, Jennist, Gerdast, minust, Meelist ja Taavist oli viimast korda täies koosseisus koos tol õhtul. Me kallistasime kõik koos ning siis luges Vittorio ette kirja, kus olid välja toodud kõige meeldejäävamad ja naljakamad mälestused, seisime seal ja lihtsalt kallistasime. JA SIIS TULI BUSS - mul pole mitte kunagi nii suurt segadust olnud, ma lihtsalt ei teadnud mida ma pean tegema - ühel pool Karin, Holland ja sõbrad, teisel pool YES ja siis veel EESTI. Ma jooksin seal alal ringi nagu peata kana, kallistasin kõiki ja ei saanud mitte midagi aru, täielik šokk. Siis viisin asjad bussi, võtsin Jennile ja endale koha ning läksin välja tagasi. Tahtsin Karinile öelda kui väga ma hindan, et ... (olin teksti oma peas täiesti välja mõelnud, aga läbi suure nutu ei suutnud ma mitte midagi välja öelda). Ta rahustas mind seal ja ütles, et olemas on Skype ja ta tuleb Eestisse ja mina Hollandisse ja maailm on lahti ja kui ma olen valmis, siis kirjutaks talle, et ma ei pea praegu ütlema. See oli kergendav, sest juba 5 minuti pärast pidi buss liikuma hakkama. Ma muudkui kallistasin teda ja siis jälle kedagi teist ja jälle teda ja siis mõtlesin, et lähen ära bussi, ma olin nii läbi. Istusin bussis ja vaatasin kuidas Vittorio üksi nutab ja ma lihtsalt ei saanud, buss veel seisis, ma jooksin välja ja ütlesin talle mõned asjad, siis jooksin veel Karini juurde kallistasin teda viimast korda ja jooksin tagasi bussi. Sel hetkel kui bussi rattad liikusid läbis bussi nagu üks suur nutupilv, selline hästi kõva nutmine, kõik olid endast nii väljas. Esimesed 100 km me Jenniga lihtsalt nutsime ja kallistasime ning üritasime üksteist lohutada, et meil on veel YES ja meie jääme alati kokku. Algas teekond YES seminarile Berliini.
 | ||||||||||||||||||||||
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar