Minu aasta Hollandis: Septembri esimene nädal

Minu esimene koolipäev!
Hommikul ärkasin kell 7, sõin ja panin selga sportlikud riided. Kuna oli esimene päev, siis saatis Karin mind kooli. Kooli sisenedes oli seal päris palju rahvast. Tutvusin seal mentoriga. Mingil hetkel suundusid kõik aulasse ning ma järgnesin massile. Aulas rääkisid õpetajad arvatavasti matka reeglitest. Ühel hetkel ütles õpetaja, et teie klassis on tänasest vahetusõpilane Maris Neeno. Läksin siis ette ja lehvitasin seal. Muide ma olen kooli ainus VÕP. Pärast 15-minutilist loengut läksid kõik rattaparklasse ja alustasid iseseisvalt sõitu. Leidsin endale õnneks juba kaks sõbrannat ja sõitsin koos nendega. Sõitsime u 15 km ja jõudsime kuhugi "paadi koju". Panime oma seljakotid kuhugi kärusse ja läksime bussi. Bussiga sõitsime u 10 km. Jõudsime järve äärde ja võtsime kanuud. Ühes paadis oli korraga kolm inimest, paadis olin koos Bas'i ja Katinkaga. Kanuutamine läks kenasti. Võhandu maratonil õpitu tuli kasuks. Finišeerisime teisena ning seejärel ootasime, kuni teised jõuavad. Kui kõik olid lõpetanud, läksime taas bussi ja sõitsime seiklusparki. Seikluspargis moodustasime rühmad ning vaja oli teha 5 ülesannet. Üldiselt oli väga tore, tutvusin kogu aeg uute inimestega ja ülesanded olid enamasti lahedad. Enamasti, sest üks ülesanne polnud kohe üldse mulle.
Nimelt oli vaja minna kogu grupiga maa alla ning leida õige tee väljapääsuni. Ma olen klaustrofoob, kuid otsustasin siiski minna. Meile anti kiivrid ja üksteise järel suundusime alla, olin kolmas. Käigud olid betoonist rakked ning üpriski kitsad, sest pidime roomama. Juba sisenedes hakkas mul süda peksma, seal oli täiesti pime ja liiga kitsas. Olime juba päris pikalt roomanud ning siis hakkas paistma mingi valgus. Ma olin nii õnnelik, sest ma olin juba kerges paanikas. Jõudsime kuhugi kasti, meie kohal oli väikene auk. Üks instruktor ütles midagi hollandi keeles. Ma arvan, et ta ütles, et oleme valesti tulnud. Igatahes hakkasid kõik karjuma ja rabelema. Mul hakkas nii halb, tahtsin sealt ära. Järgmisel hetkel olingi juba maa peal ehk ma minestasin esimesel koolipäeval. Õnneks see oligi viimane ülesanne ning siis hakkasime tagasi rataste juurde sõitma. Kõik olid nii abivalmid. Klassijuhataja pakkus isegi, et võib minu ja ratta autoga koju viia. Otsustasin siiski iseseisvalt minna. Mu kodu jäi täpselt kooli ja "paadi kodu" tee peale ning sõita tuli kõigest 7 km. Jõudsin koju, sõime õhtust ning siis läksin esimesse võrkpallitrenni. Trenn oli lahe, tuleb välja, et oskan mängida juba küll. Koju jõudsin alles kümme, olin tõesti väga väsinud.
1. septembril oli mul esimest korda koduigatsus. Mu väike õde sai 7 ja alustas kooliteed. Kersti andis mulle Tallinna lennujaamas kaks pakki taskurätte, ühed on "rõõmupisarad" ning teised "kurbuspisarad". Lennukis otsustasin, et rohkem mul pisaratele ei kulu ja kaks pakki on maksimum. Üks taskurätt kulus lennujaama pisaratele, teine läks käiku teisipäeval. Õde on mulle kõige olulisem ja sellisel tähtsal päeval tema kõrvalt puududa on päris raske. Helistasin õhtul Triinule ning tema "Tsau Mannu" kuuldud, olid kraanid valla. Enne magama jäämist kiusasin ennast veel. Nimelt vaatasin pilte, Triinu pilte alates tema elu algusest kuni seitsmeseni välja. Üldiselt on mul väga halb, et esimesel kooliaastal tema kõrval olla ei saa. Samas võin olla täiesti rahulik, sest mul on nii imeline ema, vahva vend ja tore isa. Armastan oma perekonda NII väga! Ka see nutune õhtu jõudis lõpule ning ärgates võisin juba kergendusega mõelda, et järgmisel sünnipäeval olen kohal!

minu esimene koolinädal!
Kooli viib ja toob mind igapäevaselt siis ratas. Täitsa tore! Eestis ma jõuan kooli enamasti hilinemisega ning näo asemel on hommikuti padi. Hollandis 25 minutit, enamasti vihmaga kooli vändata - ma olen kooli jõudes vägagi Marise näoga.
Teisel päeval sisenesin ma kooli täpselt kellaga ning tädi oli mulle juba punast sedelit ulatamas. Seekord mind päästsid süütud silmad ning kuldne lause "Ik ben nieuwe uitwisselingsstudent". Kui õpilane jõuab kooli peale kella (9.30), antakse punane sedel ning nimi kirjutatakase üles. Järgmisel hommikul pead sedeli tagastama kell 8.00 ning siis nimi kaob nimekirjast. Kui õpilane pole järgmisel hommikul 8.00 platsis, siis istub ta õhtul pärast tundide lõppu 1,5 h lihtsalt õpetajaga klassis. Hilineda ma siin kohe üldse ei taha!
Minu klassis õpib veidi üle saja õpilase. Igal õpilasel on telefonis oma tunniplaan ning ühes tunnis on korraga u 35-40 inimest. Tunniplaanisüsteem on väga uus, tunde vahetatakse ja tehakse vabaks ehk sa pead kogu aeg oma tunniplaani uuendama. Näiteks esimesel päeval oli tunniplaanis kehalise tund, vahetasin riided ja läksin koos teistega saali. Tunni alguses luges õpetaja ette nimekirja, kes kohal peavad olema. Minu nime seal polnud. Küsisin siis, et miks pole ja näitasin oma tunniplaani. Kehalise õpetaja uuendas mu plaani ja ütles, et ma teeks seda alati, sest hetkel on mul kehaline vabaks tehtud. Vabu tunde on üldse palju, sellel nädalal oli koolis alati vähemalt 2,5h vaba. Tund kestab 45 minutit, õpetajad on hästi toredad ja sõbralikud. Väga harjumatu - tunnis ma lihtsalt istun, sest ma ei oska ja ei saa midagi teha. Uuest nädalast hakkan tundides tegema oma õppimist ehk Eesti kooli asju. Näiteks matemaatikas oskan ma kõike ning ma tunnen, et jään lausa rumalaks seal õppides. Sel nädalal tegin kõigist õpiku ülesannetest ühe tehte ning näitasin õpetajale. Nüüd matemaatika õpetaja teab, et neid asju oskan ja tal on okei, kui tunnis oma matemaatikat õppima hakkan. Lahe on see, et kõik on uus ja keel on teine, aga mida rohkem ma siin olen, seda rohkem ma mõistan. Näiteks kui mu klassikaaslased või õpetajad räägivad, siis ma saan aru, millest, mitte küll otseselt sõnadest, aga jutu teemast küll.
Nüüd siis sõbrad! Kolmapäeva hommikul sain koolis kohe kokku Katinkaga, ta aitas mul leida koolikapi ja esimeses tunnis istusin temaga. Siin on nii populaarne see, et sul on poiss, te käite samas koolis ja te veedate vahetunnid koos. Kooli peal ringi käies näen alati nii palju armunud paare, neid on tõesti palju. Ka Katinkal on poiss ja esimese vahetunni ma olin siis tema ja ta poisiga. Loomulikult oli mul ehe viienda ratta tunne. Otsustasin siis, et lähen sõbrustan natuke ka teiste klassikaaslastega. Kõik on minuga väga sõbralikud ja tahavad kogu aeg rääkida ning sõprade leidmise ja saamisega mul üldse probleemi pole. Minule probleem on see, et õpilased jagunevad kaheks, on popid ja mitte popid. Ühesõnaga valid, kumb oled sina ning siis arvestad sellega, et teisele rühmale sa ei meeldi. Näiteks sain seikluspargis endale ühe sõbranna ning järgmisel päeval sööklas lehvitasin talle. Kuna istusin poppidega ühes lauas, siis järsku vaatas 12 inimest mulle küsivalt otsa. Kohe võeti telefonid ja hakati näitama mulle igasuguseid pilte ja videosid ning rääkima, kellega pole üldse normaalne suhelda, koolikiusamist on palju. Ma olin ka tegelikult täitsa ehmunud, loodan nüüd, et ehk saan vahetusõpilasena neutraalseks jääda. Igas tunnis on mul juba pinginaaber, WhatsApp on uusi sõpru täis ja alati on keegi, kes mind klassi juhatab või vaba aega oma sõpradega veetma kutsub. Mul on ka 7 sõpra, kellel on minuga ühine koolitee ehk ainult esimese päeva hommikul tuligi üksi kooli sõita. Pärast esimest koolipäeva käisin juba sõpradega Subways söömas ja pärast sõitsime ühe tüdrukuga koos koju. Kuna olen vahetusõpilane ja see on nii huvitav, siis olen ma väga populaarne. Kogu aeg on nii palju uusi nägusid ja nimesi. Nimed on mulle kõik uued ja raske on neid hääldada. Alati, kui kohtan inimest teist korda, küsib ta kohe, et noh Maris, mis mu nimi oli. Ma olen nii paljudega koolis suhelnud juba, kindlasti on neid üle 100. Mind on üks ja neid nii palju. Kuid loomulikult olen ma rõõmus, et mul on juba nii palju uusi sõpru, elan ja sulandun siin vaikselt.
Sel nädalal käisin iga päev trennis ehk siis jalgpall, võrkpall, jalgpall, võrkpall, jalgpall. Seda on vist liiga palju, sest ma tunnen, et ma olen kogu aeg nii väsinud. Sel nädalal oli päev alati sama. Hommikul läksin kooli, tulin koolist, sõime õhtust ning läksin trenni. Jalgpallitrenn lõppeb üheksa, võrkpall kümme. Karini reegel oli, et koolipäevadel lähen magama kell 12, kuid sel nädalal magasin hiljemalt 11. Iga päev jõudes koolist olin ma nii väsinud ja uimane ning kui ma lõpuks voodisse sain, magasin minutiga. Seda näitab ka see, et teisipäeval alustasin "Suletud uste taga" osa vaatamist. Panin enne magama jäämist osa käima, kuid kolm õhtut ja ma pole 10 minutist kaugemale jõudnud. Reedel tundsin kergendust, et saan hommikul ennast välja magada. Õhtul skypesin veel Lisaga ning ka see lõppes sellega, et magasin pea arvutis. Laupäeval ärkasin alles lõunal, kuid olin ikkagi nii väsinud. Olin lubanud Martijniga Eindhovenisse minna, pidime minema sööma, piljardit mängima ja õhtul hokivõistlust vaatama. Martijn on mul üks sõber Jeugdweekilt, ta on hästi tore ja ta elab ka Waalres. Kuna ma tundsin, et ma tõesti eelistaks välja minemisele kodus puhkamist, siis ütlesin seda ka talle. Õnneks ta mõistis ja ei solvunud. Välja lähme reedel. Sel nädalal jäin õhtul arvutis olles kaks korda laua taha magama ning Karin äratas mind, et voodisse läheksin. Täna, kui ütlesin talle, et söön õhtust kodus ja ei lähe ikkagi välja, siis ta oli lausa rõõmus. Ta arvas, et see on väga hea, et puhkan. Laupäeval olingi enamasti kodus ja puhkasin, korra käisime poes ja Renee juures. See väsimus on päris huvitav, sest Eestis ma magan väga vähe ja olen üldse rumal ja ei mõtle oma tervisele. Kuid vähene uni pole kunagi olnud takistuseks, et miski tegemata jääks või kuhugi minemata. Nüüd magan öösiti väga normaalselt, kuid mul on kogu aeg tunne, nagu oleks 24h magamata. Samas on see väsimus päris loogiline, kuna absoluutselt kõik on uus. Iga päev uued inimesed, uued nimed, iga päev trenn, uus kultuur, teine keel. Arvan, et puhkangi natuke rohkem ja siis on jälle vana energiline Maris tagasi.

Pühapäeval olin terve päeva Eindje Cultuur festivalil. Festival toimub igal aastal, see avab inimeste jaoks teatrihooaja. Karin läks hommikul kella 11 juba kooriproovi. Meil jäi kokkulepe, et olen kell 13.00 keskväljakul kiriku ees. Tänane hommik oli nii mõnus, olin maganud nädalavahetusel kokku 27h ja tundsin lõpuks, et olen puhanud. Sõin hommikust, panin ennast valmis ja vurasin linna, täpselt kell 13.00 olin kiriku ees. Sain Kariniga kokku, viisin oma ratta parklasse ja võisimegi minna. Karinil oli kell kolm esinemine ehk meil oli 2h aega. Esimesena külastasime teatrit, seal vaatasime 30 minutit mustkunstnikku ning pärast tegime kogu maja peal ühe tuuri. Samasse teatrisse läheme 1. novembril, see on Eindhoveni suurim. Pärast teatrit kõndisime pargis, seal olid erinevad tegevustelgid ja tehti väliteatrit. Vaatasime kahte väliteatrit ning seejärel suundusime sööma. Pärast söömist külastasime Eindhoveni kõige ajaloolisemat kirikut ning suundusimegi esinemispaika. Karini koor esines täiega mõnusas kohvikus. Nad laulsid 8 laulu, mina jõin piparmündi teed ning üritasin kaasa laulda. Pärast esinemist suundusime me muusikamajja ehk muusikateatrisse. Vaatasime ka seal ringi ning kuulasime erinevaid bände. Eindje Cultuur päeva lõpetasime kohvikus, süües kooki ja juues teed.

Selline see esimene sügisnädal oligi, kirjutamiseni! :P